Sült

Metsas oli maja, mis näis kui piparkoogi maja, kus elas nõid Hansu ja Grete muinasloos. Kuid 

imelik näis see, et maja oli tunduvalt suurem. Maja korstnast ei tulnud ka suitsu, aknaluugid 

olid kinni ning ukse ees oli luud. Ometi võttis 17- aastane nägus prints julguse kokku ning 

astus sisse. Vaatas, et söögilauale on jäetud karp sülti. Roheliste lehetükkidega. Karbil oli 

kirjas, et see olevat kanepisült. Prints polnud kunagi oma elus sülti söönud, ta ei teadnudki 

mis see olla võiks. On vaid kuulnud kanepist, et sellest tehakse õli. Poiss puutus sõrmega 

sülti, tundus kahtlaselt vetruv ollus. Prints ei hoolinud sellest ning sõi hoolega. Mõne aja 

pärast ta tundis peapööritust ning läks teise tuppa. Istus toolile, kiiktoolile. Käis üks kõva 

praks ja tool katki oligi. Ta ehmus ning jooksis teisele korrusele. Seal oli kolm voodit. 

Esimesel voodil tundis ta ennast ebakindlalt, teine oli liiga lühike, kuid kolmas oli täpselt 

paras, kuid katki. Nii ta voodist padja kaasa võttis ning läks söögilaua alla magama. Järsku 

kuulis ta sammumist, mis lähenes majale. Kolm karu tulid tagasi. Isa, ema ja poeg. Mama oli 

rääkinud meestele, et ei ole tarvis keeta kanepisülti, kuid kus sa meestele siis vastu saad. 

Mama teadis kohe, et küll keegi neile jälile jõuab ning äri kinni paneb. Kogu karuperekond oli 

segaduses ning mõtlesid, et pakivad oma süldid ning otsivad uue metsa. Kuid oh ei, kõik oli 

hoopis vastupidi. Printsile meeldis sült tohutult ning palkas karuperekonna endile sülti 

keetma. Sellest hetkest töötavad karud lossis ning keedavad iga päev tuhandete kilode viisi 

sülti kuninglikule meesperele. Sellest süldist on saanud nii igapäevatoit kui ka piduroog. 

Karud on küll väsinud, kuid keedavad sülti tänini.